Tsütotoksik testi tutvustus

Käesolev toidutalumatuse testi tutvustus on välja töötatud Itaalia teadlaste M. Mandatori, prof. C. Rizzo ja dots. E.Lauletta poolt Cytotoxic testi tootva firma Natural s.r.l. heaks.

CYTOTOXIC TEST®

Toidutalumatuse test

TSÜTOTOKSILINE MEETOD TOIDUTALUMATUSE TESTIMISEKS

Kreeka ja ladina keeltest pärit võõrsõnaühendit tsütotoksiline võib eesti keelde tõlkida kui rakkudele mürgine või rakkusid tappev. Rakud, mida nimetatakse vere valgelibledeks ehk leukotsüütideks, on keha esmaseks ja kõige olulisemaks kaitseliiniks haiguste, muuhulgas ka vähi vastu. Pole palju öelda, et vere valgeliblede tervisest sõltub ka kogu organismi tervis. Tsütotoksiline testimismeetod võimaldab mikroskoobi all vereliblede reaktsiooni jälgides kindlaks teha, missugused toiduained konkreetse inimese immuunsüsteemiga sobivad ja missugused mitte. Sobimatute toiduainete poolt põhjustatud immunoloogiline reaktsioon võib olla osaliselt või täielikult paljude terviseprobleemide põhjustajaks.

Toidutalumatuse tekkepõhjused ei ole veel päris lõplikult selged, kuid tõenäoliselt tuleb neid otsida immuunsüsteemi häiretest, mida omakorda põhjustavad mitmesugused stressitekitavad tegurid, samuti keskkonna saastumine ja inimeste kokkupuude kahjulike keemiliste ühenditega.

Vere valgeliblede ehk leukotsüütide kahjustumine ja hävimine immuunsüsteemi reaktsiooni tagajärjel on olnud paljude uurimuste objektiks ning seda on vaadeldud väga erinevatest aspektidest. Juba kaasaegse meditsiini isaks peetav Hippocrates, kes elas 5.- 4. sajandil e.m.a. Antiik-Kreekas, täheldas, et mõnedel inimestel põhjustab teatud toiduainete tarbimine halba enesetunnet ja mitmesuguseid haigusnähte, mis neist toiduainetest loobumisel kaovad. Selle nähtuse teaduslik selgitamine sai alguse 1947. aastal, mil mõningad tuntud ameerika immunoloogid, nende hulgas nimekamatena Squier ja Lee tuvastasid, et allergiliste patsientide veres väheneb leukotsüütide arv pärast seda, kui need olid olnud kokkupuutes allergiat põhjustavate toiduainete ehk antigeenidega.

Kuuekümnendatel aastatel tegid erinevad uurijad, eriti just Bryan ja Bryan edasisi edusamme tsütotoksilise uurimismeetodi tundmaõppimisel, luues ühtlasi ka metodoloogia selle kasutamiseks.

CYTOTOXIC TESTI® TOOTVA FIRMA NATURAL s.r.l. POOLT TEHTUD TÖÖ

Aastal 1982 tõid prof. M. Mandatori, prof. C. Rizzo ja dots. E. Lauletta tsütotoksilise meetodi Itaaliasse, andes sellele nimeks Cytotest®. Nende esimeseks eesmärgiks oli muuta see metodoloogia hõlpsasti korratavaks ja senisest usaldusväärsemaks.

Uuringute käigus teostati 23 aasta jooksul umbes 160 000 testimist.

10% neist näitasid negatiivset tulemust ehk tsütotoksilise reaktsiooni puudumist (1. reaktsiooniaste, leukotsüüdid on kahjustamata);
60% testidest näitasid nõrka tsütotoksilist reaktsiooni (2. aste, leukotsüütide membraanid on kergete kahjustustega);
25% näitasid mõõdukat reaktsiooni (3. aste, paisunud ja osaliselt purunenud leukotsüüdid);
5% näitasid tugevatreaktsiooni (4. aste, täheldatakse täielikult lagunenud leukotsüüte).
Mikroskoobi all näevad erinevad reaktsiooniastmed välja järgmiselt:

Tsütotoksilise testimismeetodi usaldusväärsust toetavad kliinilised vaatlused, mis näitasid mitmesuguste haigussümptomite taandumist toksilist reaktsiooni andnud toitude vältimisel keskmiselt 60 päeva kestel. Reaktsiooni tagajärjel tekkivate kahjustuste (seega ka sümptomite ja haigusnähtude) iseloom ja ulatus on väga individuaalsed, sõltudes eeskätt konkreetse inimese „nõrkadest kohtadest”. Sellegipoolest võimaldas testide tulemusi üldistav statistiline uuring esile tuua huvitavaid üldistusi selle kohta, missuguste haigustega patsientidel esines teatavate toiduainete talumatust kõige sagedamini. Ilmnesid järgmised seosed:

Patsientidel, kellel esineb tsütotoksiline reaktsioon mingi(te) toiduaine(te) suhtes, soovitatakse vastav(ad) toiduaine(d) oma menüüst teatavaks perioodiks täielikult välja jätta. Perioodi pikkus sõltub reaktsiooni astmest – mida kõrgem aste, seda pikem peaks olema vastava toiduaine vältimise periood.

Koos nende toiduainetega, mille puhul test otseselt toksilist reaktsiooni näitas, soovitatakse menüüst teatud perioodiks välja jätta ka teised koostiselt sarnased toiduained, mis kuuluvad samasse bioloogilisse gruppi või mille kohta on lihtsalt teada, et need sisaldavad sarnaseid aineid. Talumatust niisuguste toiduainete suhtes nimetatakse risttalumatuseks. Kui mingi toiduaine suhtes esineb tsütotoksiline reaktsioon, siis on leitud, et 70 kuni 80 %-lise tõenäosusega osutuvad ka teised sama grupi toiduained toksilisteks (vt. toiduainete gruppide tabelit allpool).

Üldiseks soovituseks on loobuda kolmanda või neljanda astme toksilist reaktsiooni andnud toitudest vähemalt 6 kuuks, teise reaktsiooniastme puhul vähemalt 4 kuuks. Risttalumatuse potentsiaalseteks allikateks olevaid toite tuleks kõikidel neil juhtudel vältida vähemalt 2 kuud.

Toiduainest hoidumise eesmärgiks on inimkeha detoksifikatsioon (mürkainetest vabastamine). Ühtlasi võimaldab see lasta vere valgelibledel „unustada”, et teatav toiduaine oli konkreetsele isikule toksiline.

Toiduaine talumatus ei pruugi kesta igavesti, tavaliselt võib tsütotoksilise reaktsiooni andnud toidud pärast teatavat vältimisperioodi uuesti menüüsse lülitada, kuid hoiduda tuleks nende igapäevasest tarbimisest, kuna need võivad kehas uue toksiinide kuhjumise põhjustada. Kord juba talumatust põhjustanud toite soovitatakse edaspidi tarbida mitte sagedamini kui üle nelja päeva.

CYTOTOXIC TESTI ® EELISED JA PUUDUSED

Cytotoxic Test®`i kasutamine toidutalumatuse diagnoosimiseks omab muude meetodite ees mitmeid eeliseid, mis on lühidalt järgmised:

• See on test in vitro (katseklaasis), seega puuduvad riskid testitava isiku jaoks;
• Test on kiire;
• Tulemuste usaldusväärsust ei mõjuta talumatuse ägedus ega selle varieerumine;
• Test on väga tundlik, võimaldades välja selgitada isegi kõige kergemad talumatuse juhtumid;
• Test on teiste meetoditega võrreldes ökonoomne;
• Test on väga selektiivne ja täpne.

Testi puudused võib kokku võtta kolme punktiga:

• Testi ettevalmistamise protseduur on küllaltki pikk ja keeruline;
• Vajatakse elusaid rakke, seega tuleb vereproovi kasutada üsna lühikese aja jooksul (umbes 72 tundi);
• Reaktsioonide lugemine on paljuski subjektiivne, sõltudes laboratooriumi personali täpsusest ja professionaalsetest oskustest. See ongi põhjuseks, miks tarnija I.C.T. s.r.l. väljastab diagnostikakomplekte testide läbiviimiseks vaid pärast intensiivset treeningkursust, mille käigus toimub vähemalt 10 testi lugemine. I.C.T. s.r.l. nõustajad annavad lisaks sellele pidevaid konsultatsioone lugemistehnika ja tulemuste interpreteerimise osas.

TÄHTSAMATE TOIDUAINETE BIOLOOGILISED GRUPID

ERINEVUS ALLERGIA JA TALUMATUSE VAHEL

Sõna „allergia”, mille tähendus on „teine ehk muu reaktsioon”, leidis esimest korda kasutamist aastal 1906 Clemens Von Pirquet`, Viini arsti ja pediaatriaspetsialisti poolt.
Ta defineeris allergiat kui organismi muundunud reaktsiooni ainetele, mis on keha rakkudele võõrad. Kuigi toidutalumatuse uuringud said alguse allergiauuringutest ja nüüdki veel kasutatakse toidutalumatuse sünonüümina mõnikord mõisteid varjatud toiduallergia või viivisallergia, ei ole toidutalumatuse puhul tegelikult tegemist allergilise reaktsiooniga. Vaatleme, milles on erinevus.

Immuunsüsteem kaitseb keha kahjulike mõjurite vastu, kasutades selleks erinevat liiki valgeid vereliblesid ning produtseerides kaitsetegevuseks vajalikke vahendusaineid. Valgeliblesid omakorda on mitut liiki, need jaotatakse neutrofiilideks, eosinofiilideks, basofiilideks, monotsüütideks ja lümfotsüütideks. Neutrofiile ja monotsüüte kutsutakse õgirakkudeks, kuna nende ülesandeks on organismile toksiliste ainete avastamine ja seejärel nende elimineerimine fagotsütoosi ehk õgimise teel.

Immunoloogiline reaktsioon toimub kolmel peamisel viisil

• vereraku ja võõrkeha otsese kontakti teel (vererakk fagotsüteerib kahjuliku faktori), või
• läbi B-lümfotsüütide poolt toodetud erinevat liiki immunoglobuliinide (Ig) ehk antikehade (IgA, IgM, IgD, IgG ja IgE), või
• läbi tsütotoksiliste ja teiste T-lümfotsüütide ning vereplasmas oleva valkude kompleksi ehk komplemendi kaskaadreaktsiooni.

Allergia on organismi ülitundlikkus mingi aine suhtes, see on ülikiire reaktsioon, mida vahendavad B-lümfotsüüdid. Allergia sümptomid tekivad koheselt peale toiduaine tarbimist, ning need on seotud vaid üht liiki antikehade – E-immunoglobuliinide ehk IgE antikehade tootmisega B-lümfotsüütide poolt. Lisaks sellele vabastatakse allergilises reaktsiooni käigus ka allergilisi nähte esilekutsuvaid spetsiifilisi aineid (eeskätt histamiini) ning tekib eosinofiilide (üht liiki vere valgeliblede) migratsioon põletikukoldesse. Klassikaline allergoloogia määrab toiduallergiat mitmete testidega, mis aga ei sobi toidutalumatuse diagnoosimiseks.

Niisiis võib allergiat vaadelda vaid toidutalumatuse ühe vormina – niisuguse vormina, mille sümptomid ilmnevad kiiresti ja on sageli ägedad, olles seetõttu neid põhjustava toiduga kergesti seostatavad. Väita aga teistpidi, et toidutalumatus on allergia üks vorme, ei ole terminoloogiliselt päris täpne. Alates IgE antikehade avastamisest ja pärast seda, kui tõestati, et paljud allergilised sümptomid (nagu näiteks riniit, kinnine nina, konjunktiviit, vett jooksvad silmad, astma jne.) on seotud just nende antikehade hulgaga veres, defineeritakse allergiliste haigustenavaid neid, mille puhul on tegemist suure hulga IgE antikehadega. See avastus on olnud väga oluline nii mehhanismide defineerimiseks, mis allergilisi protsesse reguleerivad, kui ka selleks, et välistada allergia definitsioonist muud toidutalumatuse nähtused, mis küll hõlmavad immunoloogilist süsteemi, kuid ilma IgE antikehade tootmiseta.

Toidutalumatusest aga räägime siis, kui ei toimu IgE antikehade tootmist, kui reaktsioonid mittetalutavale toidule on aeglased ja kroonilised. Vaevused ei ole seotud koheselt toidu manustamisega, need ilmnevad kuni 72 tundi pärast seda. Sümptomid ja vaevused võivad hõlmata keha mistahes organsüsteemi.

Samas arvavad mitmed tänapäeva teadlased, et muuhulgas ka allergiaprobleemide sagenemine tuleneb tegelikult toidutalumatusest. Toidutalumatuse tagajärjed inimkehale ilmnevad pika aja jooksul. Neid ei tajuta koheselt, kuid nad tugevnevad vähehaaval mittetalutava toiduaine igapäevase söömise tagajärjel tekkiva toksiinide kuhjumise tõttu ning võivad lõpuks muutuda tõsiseks, eeskätt põletikuga kulgevaks haiguseks. On isegi väidetud, et peaaegu kõikide põletikuliste haiguste (nagu näiteks farüngiit, kurgumandlite põletik, bronhiit, nn külmetushaigused, kõrvapõletikud jne.) tekkes võib olulist osa etendada mõne toiduaine talumatus.

Tuleb aga rõhutada, et haiguste põhjustajaks pole kunagi mingi konkreetne toiduaine kui niisugune, haigusi võib põhjustada vaid selle toiduaine talumatus konkreetse isiku poolt.

Kokkuvõttes iseloomustavad toidutalumatust järgmised põhilised momendid:

• Toidutalumatuson krooniline reaktsioon sagedasti tarbitavatele toitudele (näit. nisu, piim, tomat, oliiv, kohv jne.);
• Mittetalutavad toidud ei põhjusta vaevusi ja haigussümptomite ägenemist koheselt, sümptomid võivad ilmneda kuni 72 tundi hiljem;
• Vaevused võivad ilmneda sümptomite ja haigustena, mis hõlmavad mistahes organsüsteemi;
• Võib tekkida sõltuvus teatud toiduainetest ning ärajäämanähud nendest loobumisel;
• Toidutalumatuse sümptomid ei ole proportsionaalsed mittetalutava toidu söödud kogusega, need ei sõltu doosist – isegi väikeste koguste jätkuval tarbimisel võivad talumatusest tingitud vaevused säilida;
• Mittetalutava toiduga samasse perekonda kuuluvad toiduained võivad esile kutsuda nn. ristreaktsioone. Seega, kui patsient mittetalutavaks osutunud toidust loobub, kuid jätkab ristreaktsioone andvate toiduainete tarvitamist, siis ta ei mürgitusta organismi ning ei vabane talumatusest;
• Toidutalumatus on tõenäoliselt põhjustatud immunoloogilise süsteemi muutuste poolt, mille on esile kutsunud stresseerivad mõjurid ja keemilised ning saastavad ained.