Sageli esineb toidutalumatus lisaks ja raskendava faktorina paljude haiguste korral nagu nt tundmatu etioloogiaga kroonilised haigused, liigesepõletikud, diabeet, kilpnäärme põletik, gastrointestinaalhäired (Crohni tõbi, tsöliaakiahaigus ja ärritatud soole sündroom), naha probleemid (atoopiline ekseem, akne ja psoriaas), migreenid ja kroonilised peavalud, psüühilised häired, depressioon, ülekaalulisus, kõrgvererõhutõbi, fibromüalgia, kõrge kolesterooli tase, podagra jne. Tihti võib saada haiguste ravimisel paremad tulemused, kui arvesse võetakse ka toidutalumatust.
Toidutalumatust võib esineda mitmel erineval moel, seepärast ei ole sellele lihtne jälile saada ja teste selle määramiseks on mitmeid, mis teeb selles valdkonnas orienteerumise keerulisemaks. Toidutalumatuse testid määravad enamasti immunoloogilist vastust, mida puudulikult lõhustatud või sooleseina suuresti läbilaskvusest tingitud toiduained inimkehas võõrkehadena esile kutsuvad. Määratakse antikehi (IgG) või leukotsüütide reaktsiooni. Viimast saab määrata Cytotestiga, milles vaadeldakse mikroskoobi all v leukotsüüte ja erütrotsüüte. Talumatus esineb, kui leukotsüüdid on muundunud, nende membraanid kahjustunud või purunenud.
Toiduainete talumatus ERINEB TOIDUALLERGIAST ja seda ei saa määrata tavaliste allergiatestidega.
Toidualleria ja toidu talumatus ei ole üks ja seesama asi. Toidutalumatuse testid on saanud kriitika ja vastuväidete osaliseks just seetõttu, et nendega on testitud allergilisi isikuid ja pole saadud kinnitust nende kindlalt olemasolevale toiduallergiale. Selliseid vastuväiteid leiate te internetist hulgaliselt. See test ei näita tõesti allergiat. Allergia määramiseks on olemas allergiatestid. Ja vastupidi, kui isikul on tuvastatud talumatus, siis seda ei kinnita allergiatestid.
Allergia on organismi ülitundlikkus mingi aine suhtes. Allergia sümptomid tekivad koheselt peale toiduaine tarbimist ning need on seotud vaid üht liiki antikehade – E-immunoglobuliinide ehk IgE antikehade tootmisega B-lümfotsüütide poolt. Lisaks sellele vabastatakse allergilise reaktsiooni käigus ka allergilisi nähte esilekutsuvaid spetsiifilisi aineid (eeskätt histamiini) ning tekib eosinofiilide (üht liiki vere valgeliblede) migratsioon põletikukoldesse.
Toidutalumatusest räägime siis, kui ei toimu IgE antikehade tootmist, kui reaktsioonid mittetaluvale toidule on aeglased ja kroonilised. Vaevused ei ole seotud koheselt toidu manustamisega, need ilmnevad kuni 72 tundi pärast seda. Sümptomid ja vaevused võivad hõlmata keha mistahes organsüsteemi.
Allergiline reaktsioon on kiire ja sümptomid tekivad vahetult pärast toiduaine tarbimist umbes tunni jooksul. Allergia diagnoosimiseks kasutatakse nahateste, aga ka IgE immuunoglobuliinide ehk antikehade määramist veres. Sensibiliseerumist (tundlikuks muutumist) mingi allergeeni suhtes väljendab spetsiaalselt selle aine vastaste IgE antikehade sisalduse tõus organismis. Hindamiseks saab kasutada mitmeid inhaleeritavate ja toiduallergeenide sõeluuringuks mõeldud paneelide (segude), üksikallergeenide ning allergeenide komponentide vastaste IgE antikehade määramist.
Sage ja tuntud seisund on laktoosi- ehk piimasuhkrutalumatus. Piima joomine toob kaasa seedehäired (fermenteeritud piimatooted on sobivad, sest suhkur fermenteeritakse ära). Puudu on ensüümist laktaasist, mis lagundab sooles piimasuhkrut laktoosi. Piimasuhkur laktoos ja piimavalk kaseiin on erinevad ühendid. Inimesel võib olla kas kaseiini- või laktoositalumatus või mõlemad. Kaseiinitalumatuse korral ei või tarbida poes müügilolevaid laktoosivabu tooteid, sest nad sisaldavad kaseiini.
Primaarne laktoositalumatus on geneetiliselt päritav häire, mis sõltub vanusest ja avaldub tavaliselt 5. ja 20. eluaasta vahel. Neil inimestel on laktaasi produktsiooni kodeeriv geen “sisse lülitatud” ainult esimestel eluaastatel, pärast seda laktaasi tase langeb ja koos sellega väheneb võime seedida suurt kogust piima. Tavaliselt säilib laktaasi aktiivsusest 50–70%. See on kõige levinum laktoositalumatuse tüüp. Eestis esineb primaarset laktoositalumatust umbes 20–30% elanikkonnast. Haigus ei ole ravitav, kuid sümptome on võimalik ära hoida õige toitumisega.
Sekundaarne laktoositalumatus on tingitud peensoole ajutistest kahjustustest või gastrointestinaalsetest haigustest nagu tsöliaakia, Crohn’i tõbi, ärritatud soole sündroom ja teistest haigustest. Sekundaarset laktaasidefitsiiti esineb ka beebidel ja väikelastel soolehaiguste järel. Haigusnähud kaovad tavaliselt 2–4 nädala jooksul.
Haigus, mille vallandavad päriliku eelsoodumusega isikutel nisust, rukkist, odrast ja võimalik, et ka kaerast ja maisist valmistatud toidud ja tooted. Peensoole limaskest kahjustub: järk-järgult hävivad limaskesta hatud kuni täieliku kaoni – atroofiani välja. Tsöliaakia tüüpilised haigusnähud väljendavad toitainete kadu organismist. Range gluteenivaba dieet ongi tsöliaakia peamine ravi, mida tsöliaakiahaige peab järgima väga rangelt läbi kogu oma elu.
Haigust diagnoositakse vastavate antikehade määramisega verest ja peensoole biopsia abil. Tsöliaakia kahtluse korral peaks peensoole biopsia uuringu läbi viima ka siis, kui verest antikehi ei leita. Mõlema uuringu läbiviimiseks peab patsient sööma gluteenirikast toitu.
Koe transglutaminaasi vastaste IgA antikehade ja immuunoglobuliin A määramine on esmane skriininguuring tsöliaakia diagnoosimiseks üle 2- aastastel inimestel. Alla 2- aastastel väikelastel on oluline haiguse avastamiseks määrata lisaks ka deamideeritud gliadiinivastaseid IgA ja IgG antikehi
Tsöliaakia geneetilise testi abil saab hinnata pärilikku eelsoodumust tsöliaakia tekkeks. Testiga määratakse pärilike riskifaktorite – HLA-DQ2/DQ8 haplotüüpide olemasolu, mis esinevad enam kui 95% tsöliaakia patsientidest.
Toidutalumatuse testid võimaldavad igal inimesel välja selgitada toiduained, mida tema individuaalne immuunsüsteem ei talu. Neid toiduaineid mõnda aega vältides ja edaspidi vaid mõõdukalt tarbides on võimalik oluliselt oma tervist parandada ning elukvaliteeti tõsta.
Artikkel pärineb Via Naturale kodulehelt.